Koerte pärilikud silmahaigused

Autor: Ülle Kell, loomaarst

Nägemine on üks peamisi välismaailmaga suhtlemise ja informatsiooni saamise teid kõikidel elusolenditel. Seetõttu on terved silmad suur väärtus. Pärilikud silmahaigused moodustavad paljudel koeratõugudel suure osa geneetilistest haigustest, sellest lähtuvalt on nende tundmine, ennetamine ja mingil määral ka ravi väga olulisel kohal veterinaarpraksises.

Paljudes maades on saanud tavaks, et aretuskoerad läbivad silmakontrolli. See puudutab peamiselt neid tõugusid, keda pärilikud silmahaigused ohustavad. Nägemise kadumine ja valu silmades on tõsiseks põhjuseks uuringute teostamiseks. Rutiinsel oftalmoskoopilisel uuringul baseeruv kontrollprogramm võimaldab saada palju õigeaegset informatsiooni. Kõigepealt lühiülevaade silma ehitusest.

Silm koosneb silmamunast, silmalihastest, laugudest ja pisaranäärmetest. Silmamuna sein on kolmekihiline. Välimine, sidekoeline kest jaguneb kõvakestaks e. skleeriaks ja läbipaistvaks sarvkestaks. Sellest järgmine – soonkest jaguneb pärissoonkestaks e. koroideaks, ripskehaks ja vikerkestaks e. iiriseks. Lääts kinnitub ripskeha külge ripsvöötmekese abil. Silma sisekest e. reetina e. võrkkest katab seestpoolt silma tagumist osa. Silma sees olevad läbipaistvad keskkonnad on vesivedelik, lääts ja klaaskeha. Silmalaugude ülesanne on kaitsta ja puhastada sarvkesta, pisaratest saab sarvkest talle vajalikke toitaineid, nad puhastavad ja niisutavad sarvkesta, silmalihased liigutavad silmamuna. Skleera ja sarvkest kaitsevad silmamuna mehhaaniliselt, aitavad kaasa silmasisese rõhu kujunadmisele, võimaldades samal ajal valguse sissepääsu silma.

Silma sattudes läbib valgus silma läbipaistvad osad järgnevalt: kõigepealt sarvkesta, mis on esmane valguskiirte koondaja, siis silma vesivedeliku, läätse, mis on teine valguskiirte koondaja, lõpuks läätse ja reetina vahel paikneva klaaskeha. Edasi jõuab valgus võrkkestas paiknevate fotoretseptoriteni, mis muudavad valguse närviimpulssideks, mis nägemisnärvi kaudu jõuavad peaaju nägemiskeskuseni.

Probleemid nägemisega tekivad, kui ühe või mitme silmaosa töö on häiritud. Erinevaid silmahaigusi on palju. Mitte kõik, kuid suur osa neist võib saada nägemisele ohtlikuks. Pärilikud silmahaigused on paljudele koeratõugudele probleemiks. Järgnevalt tutvustaksin pärilikke silmahaigusi. Tekstis kasutatud lühendid on kasutusel rahvusvaheliselt ning on tuletatud konkreetse haiguse inglise keelsest nimetusest.

SILMALAUD

Võib esineda kas lau sissepoole pöördumine e. entroopium, lau väljapoole pöördumine e. ektroopium või kombineeritud entroopium-ektroopium, kus osa laust on pöördunud sisse, osa väljapoole.

Kergel kujul need haigused loomale suuri probleeme ei tekita, kuid raskekujulise entroopiumi puhul, kui ripsmed puutuvad vastu sarvkesta, võib tekkida sarvkesta vigastus, mis on väga valulik ning mille tagajärjel loom võib pimedaks jääda. Tugeva ektroopiumi puhul on silma sidekest sinna sattuva tolmu ja mustuse tõttu pidevas põletikus, mis omakorda võib tekitada teisese entroopiumi.

Probleeme võib põhjustada ka liiga suur silmaava e. lagoftalmia, mille puhul silm jääb kaitseta ja mehhaaniline puhastumine häirub. Seetõttu paranevad vigastuse tagajärjel tekkinud haavandid halvemini, mis omakorda võib põhjustada pimedust.

Lauhaiguste alla paigutatakse ka ripsmete vale kasvu suund (trihhiaas) või asukoht (distikiaas), mis võivad samuti põhjustada sarvkesta vigastusi.

Laugude pärilikud haigused on seotud enamasti pea kuju ja peanaha suurust määravate geenidega. Paljudel tõugudel on lauprobleemid otseses sõltuvuses standardist, mis kirjeldab silma või silma kuju ja annab aluse muutustele. Ohustatud tõugudeks on shar pei, verekoer, pekingi paleekoer, spanjelid, bernhardiin. Lau probleemide puhul on võimalik kirurgiline ravi, kuid võib juhtuda, et seejärel koera väljanägemine ei vasta enam tõustandardile.

SILMA EESKAMBER PPM

Püsiv pupillaarmembraan (persistent pupillary membrane) on seisund, kus looteeas pupilli kattev veresoonte võrgustik vastsündinu perioodil ei taandarene, vaid jääb püsima. Silmas on PPm näha vikerkesta värvi ribakestena, mis kinnituvad üht otsa pidi iirisele, teine ots võib olla kinnitunud kas iirisele üle pupilli, sarvkesta sisepinnale või läätsele. Läätsele või sarvkesta sisepinnale kinnitudes tekitab PPM läbipaistmatu ala, mis võib nägemist oluliselt halvendada.

GLAUKOOM

(Rahva seas tuntud kui roheline kae), on haigus, mille puhul suureneb silma siserõhk, tekitades silma siseselt suuri kahjustusi, mis võivad lõppeda pimedaks jäämisega.

Silma siserõhu tõusu põhjustavad häired silma vesivedeliku liikumises, mis võivad olla tingitud sarvkesta-iirise filtratsiooninurga arengu häiretest. Vaieldamatult on see üks raskemaid pärilikke silmahaigusi tõukoertel, kuna ta on äge, äärmiselt valulik, kiirelt (24 tunni jooksul) pimedakstegev tõbi, millele ei ole tõhusat medikamentoosset ravi. Seetõttu tuleks arsti poole pöörduda koheselt, kui on märgatud punetavat, valulikku silma.

LÄÄTS

Suurimaks probleemiks on katarakt e. kae, mis puhul tekib läätse hägunemine või läbipaistvuse kadumine suuremal või vähemal määral. Juhul, kui katarakt haarab mõlema silma terve läätse, on loom pime. Osalise kae puhul võib nägemine mingis osas olla säilinud. Kae ei pruugi alati olla pärilik, ta võib olla tekkinud ka näiteks trauma, silmapõletiku või ainevahetushaiguse tagajärjel.

Pärilikul kataraktil (HC e. hereditary cataract) on aga teatud omadused, mille alusel ta diagnoositakse just nimelt pärilikuks: ta on alati bilateraalne st. mõlemas silmas. Sõltuvalt koera tõust on kataraktil läätses kindel asukoht, ta on progresseeruv. Sõltuvalt koera tõust võib pärilik kae tekkida erinevas vanuses. Mõnel tõul on katarakt diagnoositav juba kolme nädala vanuselt, mõnel alles 6-7 aastaselt.

Kaed ei tohiks segi ajada kõikidel vanadel koertel tekkiva läätse tuuma tihenemise e. nukleaarskleroosiga, mis on normaalne ning tingitud sellest, et läätse sisemised kiud surutakse läätse kasvades kokku. Läätse luksatsiooni puhul rebenevad läätse paigal hoidvad ripsvöötmekese kiud ning lääts liigub oma kohalt. See on peamiselt erinevate terjeritõugude probleemiks. Lääts võib nihestuda kas klaaskeha poole või läbi pupilli silma eeskambrisse. Viimasel juhul võib tekkida teisene glaukoom, kuna vesivedeliku ringlemine silmas on takistatud. Selline olukord vajab silma ja nägemise päästmiseks kiiret kirurgilist vahelesegamist.

PHTVL/PHPV

(Persistent hyperplastic tunica vasculosa lentis/persistent hyperplastic primary vitreous) on tingitud lootel läätse tekke ajal läätse ümbritseva esmase klaaskeha ja veresoonte võrgustiku taandarenematusest. Haigus on probleemiks peamiselt dobermannidel ja staffordshire bullterjeritel. PHTVL/PHPV on erineva raskusastmega ning tõsisem neist põhjustab läätse luksatsiooni ja teisest glaukoomi.

VÕRKKEST

RD (RETINAL DYSPLASY) E. VÕRKKESTA DÜSPLAASIA

On haigus, mida iseloomustab kergemal kujul voltide või rosettide moodustumine võrkkestas, raskemal juhul võrkkesta degeneratsioon või silmapõhjast irdumine. Kergematel juhtudel ei ole nägemine oluliselt häiritud, raskematel võib kogi võrkkest irduda, mille tagajärjel jääb loom pimedaks.

Haigus tekib peamiselt spanjelitel ja retriiveritel.

CEA – COLLIE SILMAANOMAALIA (COLLIE EYE ANOMALY) E. SKLEERA ÕHENEMISE SÜNDROOM

Esineb (nagu nimigi ütleb) pika- ja lühikarvalistel collidel, sheltidel (SEA), ka bordercollidel. CEA põhjuseks on silma embrüonaalse arengu ajal embrüonaallõhe osaline sulgumatus. Haigus on kaasa sündinud ja ei progresseeru.

CEA-l on neli erinevat astet, millest esimene on soonkesta vaegmoodustumine (CH – choroidal hypoplasia). Selle puhul on soonkesta veresooned puudulikult arenenud. Koloboom kujutab defekti (skleera väljapoole kummumist) nägemisnärvi diskuse kõrval või sees. Väga suur koloboom mõjutab tõenäoliselt ka nägemist. Järgmine aste on neuroreetina irdumine selle all asetsevatest kudedest (ablatsioon), mille puhul reetina hõljub vabalt silma tagaosas. Ablatsiooniga silmast on loom kindlasti pime. Raskemal juhul tekib silmasisene vervalum.

PRA – PROGRESSEERUV VÕRKKESTA ATROOFIA (PROGRESSIVE RETINAL ATROPHY)

Võrkkesta nägemisrakkude degeneratiivne haigus, mis lõpeb pimedaksjämisega.

PRA haarab võrkkesta kepp- ja käbirakke. Erinevat tõugu koertel algav haigus erinevas vanuses, näiteks väikesel puudlil 3-5 aastaselt, samas iiri setteril juba 3-5 kuuselt. Kõigepealt tekivad probleemid nägemisega hämaras valguses, hiljem ka päevavalguses. Taandarenevad võrkkest ja teda toitvad veresooned. Tüsistusena võib tekkida katarakt.

PRA-d on oftalmoskoopiliselt võimalik diagnoosida suhteliselt hilises staadiumis ja vanuses. Selleks ajaks võib koeral olla juba mitmeid sama diagnoosiga järglasi. Seetõttu oleks oluline PRA diagnoosiga koerte, nende järglaste ja lähisugulaste väljalülitamine aretusest. RPED (retinal pigment epithelial dystrophy) – haigus haarab silmapõhja pigmenteerumata osa. Võrkkesta nägemisrakkude all olev pigmendirakkude hulk suureneb ja hakkab nägemisrakkudele rõhuma, põhjustades nende taandarengut. Haiguse tagajärjel kaob algul perifeerne nägemine ja hiljem tekib pimedaksjäämine.

Eelpool toodud ülevaade haarab vaid enamesinevaid ja kurvemini lõppevaid pärilikke silmahaigusi. Nende tundmise osatähtsus on oluline peamiselt tõuaretuse aspektist, et piirata kaasasündinud haigustega koerte hulka. Tähtis on, et inimene saaks rõõmu tunda oma sõbrast kõrge vanuseni ega peaks kannatama selle all, et koeral on ravimatu vaevusi põhjustav silmahaigus.